Osteopaatiaks nimetatakse teadlikut tervendamise meetodit, millele andis nime 1874. aastal sõjaväearst ja silla-insener Andrew Taylor Still.

Nimetus osteopaatia tuletati kreeka keelest. Osteon – luu, pathos – haigus, kannatus.
Dr. Still nägi oma praktikas ja  põlisrahvalt omandatud teadmiste kaudu, et inimkeha on üks tervik ja toimimishäire ühes piirkonnas mõjutavad ka teisi piirkondi. Ta oli veendunud, et enamikku haigusi võib leevendada või lasta terveneda ilma medikamentideta. Võtmeks on anatoomiliste kõrvalekallete leidmine ning vaba närvienergia liikumine organismis. Korrigeeritakse keha vedelike voolu takistavaid ressursse. 

Dr Still pidas paljude haigus seisundite tekkepõhjuseks tugi ja liikumisaparaadi häireseisundeid. Ta avaldas osteopaatia lähtekohad teoses “Osteopaatia filosoofia”. Tema sõnul osteopaatiline kahjustus selgroolülide vahel põhjustab veresoonte ja närvide pitsumist. Nõnda nimetatud pitsitusseisundi eemaldamisel osteopaatiliste võtetega antakse organismile võimalus end ise tervendada. 

Ameerikast levis õpetus Euroopasse – esmalt Inglismaale, sealt Prantsusmaale, seejärel Venemaale ja teistesse Euroopa riikidesse. Enamus Eestis praktiseerivaid esimese põlvkonna osteopaate on hariduse saanud Venemaalt.